Kokkuvõte konverentsist „Terve spordi eest: Treeneri ja spordiorganisatsiooni roll ning vastutus väärkohtlemise ennetamisel ja sekkumisel“

 

 

 

 

Viis mõtet, mida igaüks, kes on seotud sportlasega, peaks teadma

 

Kokkuvõte konverentsist „Terve spordi eest: Treeneri ja spordiorganisatsiooni roll ning vastutus väärkohtlemise ennetamisel ja sekkumisel

 

Möödunud nädalal toimus sisukas konverents väärkohtlemisest spordis. Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutus koos erinevate ministeeriumidega (Justiits-, Sotsiaal- ja Kultuuriministeeriumiga), lisaks Eesti Olümpiakomitee ning Spordikoolituse ja -Teabe SA-ga tõid nähtavale olulise teema, mis vähe jõuab laiema ühiskonnani. Treenerid, spordiorganisatsiooni esindajad ja sportlased isegi ei oma juurdepääsu infole, mis puudutab spordis terveks jäämist ja seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Just viimane on tänapäeval vaata et olulisem. Füüsilise vigastuse puhul on treenerile selge, et 1+1= 2. Vigastatud sportlane ei saa head sooritust teha. Vaimselt haavata saanud juhtumite puhul tundub matemaatika kehvapoolne olevat. Veel enam, tihti ei mõisteta, kuidas treeneri, lapsevanema või meedia suhtumine võib tekitada psühholoogilisi „vigastusi“.

Vaimse tervise arvelt ja oskamatusest kasutada psühholoogilisi oskusi kuni selge väärkohtlemise tulemusena on vigastused, ebaedu ja spordist väljalangemine kergemad tulema. Siin on suur roll noorsportlase lapsevanemal, meedial ja loomulikult treeneril, kes igapäevaselt sportlast mõjutab ja õpetab selles, mis on normaalne ja mis mitte.

 

Viis mõtet ja tähelepanekut väärkohtlemisest, vaimsest tervisest ja sooritusest

 

“Terve spordi eest: Treeneri ja spordiorganisatsiooni roll ning vastutus väärkohtlemise ennetamisel ja sekkumisel“ defineeriti väärkohtlemist sealhulgas kui „lapse füüsilist ja psüühilist heaolu alandav käitumine, mis seab ohtu tema eakohase arengu ja tervisliku seisundi. Vaimse väärkohtlemisega tekitatakse pingeseisund, mis võib põhjustada lapse emotsionaalsele arengule raskeid või pöördumatuid kahjusid. Lapselt võetakse võimalus areneda iseenda parimaks minaks.“ (Brit Tammiste, Justiitsministeerium) Väärkohtlemine ei ole kindlasti ainult lapseas toimuv vaid jätkub ka eliitspordis, kus väärkohtleja võib arvata, et selline käitumine on kasulik, vajalik, nii peabki spordis olema (Snezana Stoljarova, Msc).

 

Viis tähelepanekut

 

  1. Tihti on tegevus [väärkohtlemine] teadlik ja tähendab kahju tekitamist või kahju tekitamise potentsiaali sportlasele. Tegu on enamasti protsessiga ja korduva tegevusega, mitte ühekordse juhtumiga. Väärkohtleja on enamasti lähedane, tuttav isik. See tähendab, et väärkohtlemine võib toimuda otse sinu nina all ja sa ei ole seda isegi märganud. Väärkohtlemise viise on väga palju. Mida kauem läheb aega tuvastamisega, seda tõsisemad on tagajärjed. Just seetttu on oluline võtta punkt 3 välja toodud null-tolerants ning õppida sellel teemal otse rääkima.
  2. Väärkoheldud lapsed ja ka täiskasvanud ei räägi sellest, kuna teemaga on seotud palju stigmasid, hirmu. Paljusid tegevusi nähakse kui normaalset osa tippsoorituse saavutamiseks (sportlase sõimamine kui „motiveeriv kõne“, keskendumine võidule ja sellest lähtuvalt sportlase survestamine iga hinna eest võitma; puudutamine kuigi see paneb sportlase ebamugavalt tundma – vaid mõned kerged näited). Olukorda saab parandada, kui me sellest rohkem avatult räägime, harime kõiki seotud inimesi selles, mis on aktsepteeritav ja mis mitte, julgustame sportlasi, nii noori kui vanu tundma end oma nahas kindlalt ja ütlema välja, mis neile sobib ja mis mitte.
  3. Väärkohtlemise null-tolerants! Norra Olümpiakomitee esidaja Havard B. Ovregard selgitas, et kui sportlane tunneb end ebamugavalt, tunneb, et tema suhtes on väärkoheldud, siis on automaatselt vaja situatsioonile reageerida. Isegi, kui treener ütleb, et ta ei mõelnud midagi halba või puudub tõestusmaterjal, siis sportlane peab tundma end turvaliselt. Selleks on vaja, et spordiklubis ja treeneri-sportlase vahel on eelnevalt loodud reeglid.. Sport peab olema kõigile nauditav, vaatamata tema võimetele, soole, uskumustele. Igasugune väärkohtlemine võtab selle võimaluse ära.
  4. Väärkohtlemise tagajärjel langeb sportlase tahe sporti teha, tulevad probleemid keskendumise ja oskuste arendamisega. Kuigi sooritus võib lühiajaliselt paraneda, on soorituse langus ja ka spordist väljakukkumine tõenäoline. Kui soovid sooritust tõsta, siis taga selleks toetav keskkond, võimetekohased väljakutsed ning austav suhtumine sportlasesse, ükskõik, mis tasemel, vanuses ja milliste eesmärkidega sportlane on.
  5. Väärkohtlemist võimustab suhtumine sporti kui iseenesest karmi no-pain-no-gain valdkonda. Sport peaks olema arengule suunatud tegevus, mille üle otsustab sportlane ise. Sportlane on inimene, kes on tihti treeneri, lapsevanema või meedia turmtule, soovide ja ootuste koorma all, kes kõik ootavad maagilist võitu, kuid ei näe sportlase ohverdusi ja mis see talle maksma läheb. Keskendudes spordile kui arengule, mida juhib ja kontrollib sportlane täpselt nii, nagu tema soovib, saame aga sisemiselt motiveeritud ja terve sportlase, kes naudib seda mida teeb. Aitab treeneri ja spordiga seotud inimeste spordipsühholoogia-alane enesetäiendamine.

 

 

Milline mõtteviis ja tegevus toetab sportlast ja kaks konkreetset soovitust treenerile

 

Üks oluline mõte, mis konverentsist kõlama jäi oli vajadus ausalt ja avalikult teemast rääkida. On arusaadav, et teema on raske ja alati ei oska isegi parema tahtmise puhul sportlast toetada, muuta oma suhtumist ja nii tagada arendav ja turvaline keskkond. Me saame aga alustada mõistmisest, et spordis on palju stigmasid ja pingeid. Olemas on juhendmaterjale (Nt väärkohtlemise käsiraamat siin https://antidoping.ee/wp-content/uploads/2019/11/Terve-spordi-eest.-V%C3%A4%C3%A4rkohtlemise-ennetamine-spordis.-K%C3%A4siraamat-2019.pdf) ning psühholoogid on suureks abiks selles, kuidas rasketest teemadest rääkida, neid ennetada ja neid lahendada nii, et sportlane saaks nautida oma ala, oleks terve vaimselt ja füüsiliselt ning kogu ühiskonnana kasvataksime arengule suunatud mõtteviisi, kus igaühe vaimne tervis on tähtsam materiaalsest võidust ja isiklikust egost.

 

Kaks soovitust, mida oma klubis ellu kutsuda

  • Üheselt mõistetavad reeglid sportlaste heaolu, vaimse ja füüsilise tervise tagamiseks. Millised on teie klubi, sinu kui treeneri põhimõtted ja eetikareeglid? Mis on lubatud? Mis ei ole lubatud? Milline on sinu isiklik filosoofia treenerina? Tutvu konverentsi materjalidega, et saaksid ideid ja soovitusi, kuidas seda teha https://antidoping.ee/tugipersonalile/koolitusmaterjalid/.
  • Kas sportlasel on usaldusisik, kelle juurde ta oma küsimustega ja muredega minna saab? Kas sportlane päriselt ka usaldab treenerit ja saab temaga rääkida muredest, hirmudest? Kas treenerina on sul vastavad oskused ja neutraalsus? Kas klubis on info üleval, kust saab klubi treenitavad ja ka lapsevanemad ja treenerid ise infot küsida väärkohtlemise, isikliku eluga toimetuleku, stressi või muude psühholoogiliste küsimuste korral?

 

Sport on emotsioone täis valdkond, kus sportlased tihtipeale jäävad kannataja-pooleks. Füüsilise treeningu kõrvale on ääretult oluline tagada ka vaimse tervise ja võimekuse treeningud. Treener, lapsevanem või spordifänn peaks end harima ja olema valmis rääkima ka rasketest teemadest ning kaasama nõustajaid, psühholooge, kes aitavad muuta spordikeskkonna arengule keskenduvaks, inimest väärtustavaks, võrdseks ja terveks. Nii tagad oma klubis, oma treenitavatele, oma lapsele parima võimaluse olla pikaajaliselt edukas spordis ja elus.

 

Konverents toimus 26. november 2019, Tallinnas

Vaata konverentsi videosalvestust: https://antidoping.ee/tugipersonalile/koolitusmaterjalid/

 

Artikli autor: Liisi Toom

Nõustaja, psühholoogiliste oskuste treener ja koolitaja